Automatiseerimise ja tehisintellekti tõttu kujuneb identiteedi kompromiteerimine domineerivaks ründevektoriks, mis nõuab turvaarhitektuuri prioriteetide ümberhindamist.
Autonoomsed tehisintellekti agendid vajavad nullusalduse (zero-trust) juhtimismudelit ja täielikku nähtavust agentide identiteetide üle, kuna nende masinatevaheline suhtlus käib traditsioonilistest turvaperimeetritest üle.
Model Context Protocol koondab tehisintellekti juurdepääsu ettevõtte süsteemidele ühte kohta ning nõuab selgeid nullusalduse (zero-trust) kontrollmehhanisme, et piirata riskide levikut.
Tehisintellekti agendid nõuavad Zero Trust’i strateegiate ümbermõtestamist, sest klassikalised kasutuselevõtuprotsessid ei sobi lühiajaliste autonoomsete süsteemide jaoks ning on juba põhjustanud andmebaaside kaotsimineku.
Paroolid on turvalisuse vundamendist muutunud peamiseks ründevektoriks; andmepüügikindel autentimine ei ole enam tulevikuvisioon, vaid ettevõtte toimimiseks vältimatu vajadus.
Versa Verbo rakendab poliitikaperasel nõusolekutöövood KI-agentidele, kus iga tegevus kontrolliakse täielikult identiteedi, rollide ja poliitika alusel.
Zero-Trust OT-s õnnestub paremini konkreetsete funktsionaalprintsiipide kaudu kui abstraktsete arhitektuurimudeli kaudu ning fokusseeritud meetmete kaudu IT-OT liidestetel nagu Jump-Hosts ja kaugligipääsu-radade kaudu.
Kuigi võrguperimeetri kasutamine peamise kaitsekihina kaotab tõhusust, pakuvad Zero-Trust-mudelid alternatiivi, mis nõuab aga esmalt kõigi võrgutegutsejate kohta ulatuslikku läbipaistvust.
